Õpihaldussüsteemid

Antud postitus on vastuseks sellele ülesandele.  Läbi loetavaks artikliks valisin Siemens (2004) artikli õpihaldussüsteemidest ja õppimisest. Autori jaoks on murekohaks see, et õpihaldussüsteemide kasutuselevõtuga on toimunud õppimise alustes nihe. Autor rõhutab, et õppimine ei peaks lähtuma õpihaldussüsteemi disainist (valikuvõimalustest) vaid sellest, mida on vaja reaalselt õppida. Lahendusena näeb ta holistilist õpikeskkonda, kus õpihaldusssüsteem on üheks osaks, aga mitte põhiosaks.

Antud artiklis käsitleti ka loengus arutatud teemat, et kui funktsionaalne peaks üks õpihaldussüsteem olema. Autor toob välja, et mida rohkem funktsioone ühes programmis on, seda rohkem kaotab ta väärtust keskmise kasutaja jaoks. Keskmine kasutaja, keskmine hinne, keskmine inimene, keskmised oskused jne. Aga kui ta ei ole keskmine kasutaja, kui tal ei ole keskmisi oskusi? Meil on mõlemal pool äärmustes kasutajad. Mis sobib keskmisele kasutajale jääb liiga lahjaks ühel pool olijale ja samas liiga keeruliseks teisel pool olijale. Kas tuleks alati mõelda ainult keskmisele kasutajale? Mis juhtuks kui keskmist kasutajat (kõigi kasutajate keskmist) rakendataks nt riiete, jalanõude, jalgrataste, prillide ja muude asjade osas. Paljud jääksid täitsa hätta, sest füüsilisel kujul keskmist kasutajat ei ole olemas. Leian, et õpihaldussüsteem, õppematerjal või muu programm peab olema kohaldatav nii õppija kui ka õpetaja (eri)vajadustega. Näiteks meedia valikul ja õpiülesannete koostamisel tuleks arvestada erinevate õpistiilidega õppijatega (HITSA, 2015), digitaalne õppekirjandus peab olema mõistlikus ulatuses kohaldatav vaegnägijate ja vaegkuuljate jaoks (Õppekirjandusele esitatavad nõuded … , 2016), digipöörde üheks mõõdetavaks eesmärgiks on, et 2020. aastal peavad kõik õppijad kasutama iga päev õppetöös arvutit või muud digiseadet (Eesti elukestva õppe …, 2014).

Digitaalsete õppematerjalide koostamiseks on HITSA (2015) koostanud juhendi, mille järgi hea digitaalse õppematerjali tunnuseks on sealhulgas ka kohandatavus (erinevates õpiolukordades ja erinevate õppijatega) ja kasutajasõbralikkus (sh sobilik ka erivajadustega õppijatele). Samas juhendis on toodud välja ka võimalus hinnata loodud õppematerjali kvaliteetsust, kuid neid kahte tunnust millegi pärast hindamisaluste hulka ei arvata. Kust peaksid tulema õpilaste (eri)vajadustega arvestavad materjalid kui antud temaatikat pole täpsemalt käsitletud digitaalsete õppematerjalide koostamise juhendis? Kas tänapäevased õpihaldussüsteemid on kergesti kohandatavad vaegnägijale, vaegkuuljale või mõnda alternatiivset arvuti sisendseadet kasutavale inimesele sobivaks? Kahtlustan, et ei ole ja mida vähem on süsteemil funktsionaalsust seda ebatõenäolisem on ka, et keegi seda ära teha suudab. Õpihaldussüsteemi funktsioone ja digitaalset ligipääsetavust puudutavatest koolitustest jääb väheks kui programm ise kohandamist ei võimalda. Digitaalne õppevara (sh õpihaldussüsteemid ja õppematerjalid) peab arvestama õpilaste, õpieesmärgi ja õpetajate vajadustega. See ei tohiks olla liiga keeruline tava kasutaja jaoks, aga samas ei tohiks saada ka barjääriks osadele õppijatele hariduse omandamisel.

Olles ise erivajadustega inimestele kergemaid lehekülgi arvuti kasutamiseks, suhtlemiseks, mängimiseks koostanud Communicator 5 programmis siis kuigi funktsioonide paljusus võib algul ära ehmatada siis pikemas perspektiivis tasub see end ära, kuna ei hakka sinu oskuste kasvades loodava materjali arendamist takistama. Antud programmiga töötades jõudsin siiski punkti, kus olemasolevast ei piisanud ja hetkel otsime võimalusi tuua osad funktsioonid programmist välja ning luua uue ühilduva ja toetava tagataustal jooksva programmi eraldi tekstitöötluseks ja kõnesünteesiks. Ehk siit tuleb kohe teine märksõna- kui asi ise ei suuda funktsionaalsust pakkuda siis peaks ta võimaldada koostoimet teiste programmidega.

Ma leian, et õpihaldussüsteem peaks olema pigem suurema funktsionaalsusega või vähemalt suutma koostoimida teiste rakendustega. Mitme programmi omavahelisel kombineerimisel muidugi suureneb ka oht vigade tekkeks. Ühel hetkel erinevad programmid ei pruugi enam töötada lihtsalt nii nagu varem. Samuti räägib erinevate programmide rakendamise kahjuks ka see, et mitme erineva programmi omandamine on kasutaja jaoks keerulisem.

Ühe õpihaldussüsteemi katsetamisest kirjutan eraldi postituses.

 

Kasutatud kirjandus:

Eesti elukestva õppe strateegia 2020. (2014). Loetud aadressil: https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/eesti_elukestva_oppe_strateegia_2020.pdf

HITSA. (2014-2015). Digitaalse õppematerjali loomise soovitused. Juhend digitaalse õppematerjali autorile. Loetud aadressil: http://oppevara.hitsa.ee/kvaliteet/

Siemens, G. (2004). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil  http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Õppekirjandusele esitatavad nõuded, õppekirjanduseretsenseerimisele ja retsensentidele esitatavad miinimumnõuded ning riigi poolt tagatava minimaalse õppekirjanduse liigid klassiti ja õppeaineti. (2016). RT I, 29.03.2016, 1. Loetud aadressil: https://www.riigiteataja.ee/akt/129032016001